HÕBEDAKAMBRI   SALADUSED

Tallinna Niguliste kirikus asub hõbedakamber. Seal on eksponeeritud gildide, tsunftide, Mustpeade vennaskonna ja kiriku hõbevara.

HIRV - олень, лань
HIRVEJALG  POKAAL - бокал "Оленья нога"

ÜLEMISTE VANAKE

Ülemiste vanake on mütoloogiline tegelane eesti rahvausundis, kes pidavat elama Tallinna lähedal Ülemiste järves. Ta tahtvat Tallinn ära uputada, kui see valmis saab. Seepärast peab talle alati ütlema, et Tallinn pole veel valmis. 

Ülemiste järves on suur kivi. Enne polnud seal järve. Mees kündnud seal kohal, korraga pilv tuleb, karjutud "Eest ära!" Uputanud mehe ära, mees jäänud järvevahiks. Jaanilaupäeva öösel pidi käima küsimas, kas linn on valmis. Vastatud ikka, et ei ole valmis. 

VÄRAVAVAHT

ÜLEMISTE  VANAKE

LOOD VANAST TALLINNAST

Linna nimed

Põhjala ristisõdade ajal kasutatakse nime Lindanise.

Alamsaksa keele kaudu tekkinud Tallinna nimi Reval. Venestamise ajal nimetati ümber venepäraseks Reveliks. Veel huvitavam on, et nimi Revel on seotud ka Taaniga. Legendi järgi Valdemar, kes hävitas muistse eestlaste asula, ükskord nägi hirve. See oli väga kena loom. Ta käskis püüda. Uhke loom tormas kõrgest kaljust alla, eelistades surma. Üllatuv kuningas hüüdis "Reh - fall!" (Косуля упала! Hirv langes!) ja otsustas linna ehitada, nimega Reval  (vene keelas Revel). Hirv on eesti rahva vabaduse sümbol. Kohal Toompea külje all, kuhu hirv kukkus, nüüd asub monument. Ole ettevaatlik ja tähelepanelik: on lihtne libiseda.

Vene kroonikates kasutati Tallinna kohta nimekuju Kolõvan.

Veel üks linna nimi on Taanilinn, mis tähendab Датский город. Eestikeelne nimetus on Tallinn.

KIEK  IN  DE  KÖK

Homme rühm "Rodnitsok" külastab linnamuuseumi "Kiek in de Kök". Seal toimub muuseumitund "Mitu torni on linnamüüris".

Kiek in de Kök on Tallinna linnamüüri kõige kõrgem torn.  Torni kõrgus on umbes 38 meetrit. 

Selle nimi tähendab alamsaksa keeles "vaata kööki". Legendi järgi sai torn nime oma kõrguse tõttu. Kuuekorruseline torn oli nii kõrge, et sõdalased, kes olid selle tipus, said vaadata kuidas koduperenaised ja teenijad mantelahjuga köökides süüa tegid. Teine legend jutustab, et kui Tallinna toodi esmakordselt kohvioad, kohvi joomine oli lubatud ainult aadlikele. Valvurid, kes olid selle torni tipus valves, jälgisid tavalisi inimesi. Sest tavalised inimesed - kaupmehed ja käsitöölised - ei saanud kohvi juua.

Linda on röövitud

Ühel päeval läksid Kalevi pojad jahile ja Linda jäi üksi koju. Samal ajal tungis Tuuslar Kalevi talusse ja röövis lese: haaras Linda kaenlasse ja kihutas naise palvetest ja hädakisast hoolimata mere poole, kus tal seisis paat röövsaaki ootamas. Jumal Uku võttis naise härdaid palveid kuulda: kärgatas pikne, Tuuslar kaotas teadvuse ja Linda muudeti kivisambaks.

TOOMPEA

Siis heitis vana Kalev voodisse ega tõusnud sealt enam, ja Linda jäi peagi leseks.

Leinav naine kandis põlle sees mehe kalmule suure kivihunniku, et järeltulevad põlved esimest kuningat ei unustaks. Mägi sai vägeva mehe vääriline ja mälestusmärk Kalevile kohane - vana kuninga viimset puhkepaika kutsutakse Toompeaks.

Viimane kivi oli aga lapseootel lese jaõks liiga raske. Linda pillas selle maha ja nuttis kivil istudes veel kaua ja kibedasti. Tema pisaratest tekkis Ülemiste järv.

VANA TOOMAS                                      

Kaua aega tagasi elas Tallinna rannas vaene lesknaine Kala - Mai oma poja Toomaga. Mai müüs linnarahvale kala ja asus juba varahommikul linna poole teele. Kui päike tõusis, avati linnaväravad ja tõstesillad lasti alla. Linnavahid tundsid Kala - Maiet ja tema poega hästi ning seniks, kuni Mai kala müüs, jättis ta Tooma sõjasulaste hooleks vahitorni.

Toomal oli seal alati väga lõbus. Ta vaatas vahimeeste relvi, aga ei suutnud veel ei oda maast kergitada ega ammust noolt lasta. "Teeme sulle niisuguse ammu ja oda, mis väikemehele sobivad!" ütlesid sõjasulased. Nii nad tegid.

Toomas sai kuusteist aastat vanaks ja käis juba ise linnas kala müümas. Tänuks kalade eest õpetas üks vana munk Tooma lugema ja arvutama. Ka ammulaskmist ei olnud Toomas unustanud ja harjutas sageli linnamüüri juures sõjasulaste seltsis. Mehed õpetasid talle, kuidas end odalöökide eest kaitsta ja kuidas mõõgaga raiuda.

Sel ajal peeti igal kevadel Tallinnas "papagoilaskmise pidu". Roosiaeda pika varda otsa kinnitati puust lind, mida papagoiks kutsuti. See, kes linnu varda otsast alla lasi, valiti aastaks küttide kuningaks. Toomas ootas Roosiaias küttide piduliku rongkäigu tulekut. Varem oli juhtunud, et enne küttide tulekut mõni ammamees papagoid alla lasta püüdis, kuid see polnud veel kunagi kellelgi õnnestunud.

Hoolimata sellest, et ümberseisjad Toomast alles poisikeseks pidasid, õnnestus tal ometi lind alla lasta. Igal inimesel Tallinna ümbruses oli nüüd Tooma nimi suus ja sõjasulaste pealik küsis, kas Toomas ei tahaks ka sõjasulaseks hakata. Poiss oli rõõmuga nõus. Toomas oli nii vapper ja kohusetundlik linnavaht, et pärast tema surma hakati sõjasulase kuju Raekoja tornis tema järgi Vanaks Toomaks kutsuma.

  OLEVISTE KIRIK
Räägitakse:
Vanasti, kui Tallinn mahult veel väike oli, mõelnud rahvas tihti, kuidas linna tähtsust tõsta. Elanikud tahtsid, et nende linn suureks ja kuulsaks saaks.

Korraga tuli keegi mõttele ehitada suure ja kõrge torniga kirik, mille taolist mujal veel pole. Siis näeksid laevad torni juba kaugelt ning tuleksid oma kaubaga randa. Samas oli ka mure platsis: kust leida meister, kes säärase kiriku valmis ehitab? Otsiti siit ja sealt, ent sobivat meest ei leitud. Viimaks ilmus välja üks võhivõõras ja pakkus end ehitajaks. Linnarahvas võttis pakkumise rõõmuga vastu, kuigi mees nõudis töö eest hirmkõrget palka. Ometi lisas ta juurde iseäraliku tingimuse: kui elanikud tema nime teada saavad, ei nõua ta töö eest sentigi.

Tundmatu mees hakkaski all-linnas kirikut püsti ajama. Pani kivi, kerkis müür, pani teise, sein valmis. Küll katsusid mitmed meistriga sõprust sobitada ja nime välja meelitada, et palgamaksmisest pääseda, ent ehitaja suust ei lipsanud sõnagi. Kui kirik peaaegu valmis, hakkasid elanikud kartma - kust nii palju kulda võtta, kui mees nõudnud? Ei leitud muud abinõu, kui saadeti salakuulaja ehitaja naise juurde. Ei toonud seegi katse esiotsa lahendust. Viimaks kuulis salakuulaja, kuidas naine last magama äiutas: "Maga, maga, lapsukene, homme Olev tuleb koju, kümme tündrit kulda kaasas."

Salakuulaja tõttas sedamaid linnaelanikele rõõmusõnumit kuulutama: ehitaja nimi on Olev! Meister ise seisis parasjagu tornitipus ja seadis risti paika. Mehed hüüdsid alt: "Olev, Olev, pane hoolsalt! Rist on viltu!"

Ehitaja kohkus oma nime kuuldes justkui välgust tabatud. Kohkus nii koledasti, et laskis käed torni küljest lahti ja kukkus maapinnale surnult maha. Konn ja madu kargasid tema suust välja ning kõik kolm muutusid sealsamas kiviks, mis praeguseni kiriku kõrval nähtaval seisvat. Kirikut hakati aga tubli ehitaja nime järele Olevi ehk Oleviste kirikuks hüüdma.

TEGELIKKUS:

Oleviste kiriku varasemat eelkäijat on esmakordselt mainitud aastal 1267, mil Taani kuninganna Margarethe loobus nunnakloostri kasuks patronaadiõigusest kiriku üle. Kirik ise oli pühendatud pühale Olavile, s.o. Norra kuningale Olav Haraldssonile (995-1030), kes pärast surma pühakuks kuulutati.

Olavi nime on rahvas tuletanud Skandinaavia Olafist. Muistend kuradiga liidus olevast imemeistrist, kes kirikuid ehitas, on rahvusvaheliselt tuntud ja kasutatud ka Tallinna Oleviste kiriku ehitamisloo selgituseks. Lisaks on Olev tuntud ka üsna vanades rahvalauludes. Muistendites kirjeldatud ehitaja surnukeha, samuti ka tema suust väljakaranud kärnkonna ja mao kirjeldus vihjab Maarja kabeli idaseinale aastail 1513-1516 püstitatud seinamonumendi allosas asuvale kivist luukerele, ussile ja kärnkonnale.