VANA TOOMAS                                      

Kaua aega tagasi elas Tallinna rannas vaene lesknaine Kala - Mai oma poja Toomaga. Mai müüs linnarahvale kala ja asus juba varahommikul linna poole teele. Kui päike tõusis, avati linnaväravad ja tõstesillad lasti alla. Linnavahid tundsid Kala - Maiet ja tema poega hästi ning seniks, kuni Mai kala müüs, jättis ta Tooma sõjasulaste hooleks vahitorni.

Toomal oli seal alati väga lõbus. Ta vaatas vahimeeste relvi, aga ei suutnud veel ei oda maast kergitada ega ammust noolt lasta. "Teeme sulle niisuguse ammu ja oda, mis väikemehele sobivad!" ütlesid sõjasulased. Nii nad tegid.

Toomas sai kuusteist aastat vanaks ja käis juba ise linnas kala müümas. Tänuks kalade eest õpetas üks vana munk Tooma lugema ja arvutama. Ka ammulaskmist ei olnud Toomas unustanud ja harjutas sageli linnamüüri juures sõjasulaste seltsis. Mehed õpetasid talle, kuidas end odalöökide eest kaitsta ja kuidas mõõgaga raiuda.

Sel ajal peeti igal kevadel Tallinnas "papagoilaskmise pidu". Roosiaeda pika varda otsa kinnitati puust lind, mida papagoiks kutsuti. See, kes linnu varda otsast alla lasi, valiti aastaks küttide kuningaks. Toomas ootas Roosiaias küttide piduliku rongkäigu tulekut. Varem oli juhtunud, et enne küttide tulekut mõni ammamees papagoid alla lasta püüdis, kuid see polnud veel kunagi kellelgi õnnestunud.

Hoolimata sellest, et ümberseisjad Toomast alles poisikeseks pidasid, õnnestus tal ometi lind alla lasta. Igal inimesel Tallinna ümbruses oli nüüd Tooma nimi suus ja sõjasulaste pealik küsis, kas Toomas ei tahaks ka sõjasulaseks hakata. Poiss oli rõõmuga nõus. Toomas oli nii vapper ja kohusetundlik linnavaht, et pärast tema surma hakati sõjasulase kuju Raekoja tornis tema järgi Vanaks Toomaks kutsuma.