LIHAVÕTTED,  MUNAPÜHA,  KEVADPÜHA,  KIIGEPÜHA

ILUSAID MUNADEPÜHI EHK LIHAVÕTTEPÜHI  JA  KAUNIST KEVADET KÕIGILE

Lihavõtete tähtsaim toiming oli pühademunade värvimine. Munade värvimist võib alustada Suurel Neljapäeval. Mune värviti palju ja võimalikult kipjuks. Värvimiseks kasutati sibulakoori, saunaviha lehti, linaseemneaganaid, nartse, seemneid jm.

Muna värvustel oli ka oma tähendus:

punane - armastus

roosa - õrnus

roheline - lootus

sinine - truudus

kollane - valskus

hall - tasandus

Pühademunaga oli seotud mitmesuguseid kombeid ja tavasid: munade vahetamine, veeretamine, koksimine. Kui esemese lihavõttepüha hommikul lauda istuti, siis enne munade söömist koksiti neid. Koksimise ajal mõtles kumbki koksija ühe salajase soovi. Kelle muna jäi pärast koksimist terveks, selle soov läheb täide.

Lihavõtetel toodi suur tükk liha lauale, küpsetati vasikalihapraadi ning Suure Laupäeva õhtul valmistati vasikalihasülti. Pühadelauale kuulusid kohupiim, kohupiimapirukas, sai, praetud kala, piim, kohv ja mitmesugused munatoidud.

Lihavõtete sümbolid:

• KOLLANE NARTSISS - piibli järgi paradiisilill - õitseb paljudes maades just lihavõtepühade paiku. Varakevadised lilled, eriti sibulilled, tähendavad uut elu. Kuna maasse pistetud sibulatest tärkab uus taim, on kevadistest sibulakasvudest saanud ülestõusmise, surma üle saavutatud võidu ja elu sümbol.

MUNAGA liitub erinevatest kultuuridest ja uskumustest tuntud mõte: muna kui loomise, viljakuse ja kasvu sümbol. Kevadpühade ajal on muna maailma eri paigus kujutanud looduses tärkavat elu. Muna, mis paistab elutuna, peidab endas uue elu algeid. Kesk—Euroopa germaanlased matsid endistel aegadel mune mulda, et mõjutada sellega põllu viljakust. Ristiusu tekkides viidi põllule õnnistatud mune ning paluti õnne ja kaitset algavale põllutööaastale.

Lihavõttekaarte kaunistavad tavaliselt kollased KANAPOJAD. Kodus kaunistatakse tibukestega lihavõttelauda, pannakse neid ajatatud muru sisse või pajuokstele. Erilist iseseisvat tähendust lihavõttetibudel ei ole. Ilmselt on tibu sammuke edasi munast uue elu tekkimisel, seega üks ilming lihavõtetega seotud elu-sümboolikast.

Uue elu sümbolks on ka lihavõttejänes. Jänes on paljude rahvaste uskumustes oma kiire ja rohke paljunemise tõttu viljakuse, elujõu ja elu sümboliks. Lihavõttelebki vormitakse kohati jänese - kujuliseks. Nii näeme lihavõttekaartidel jänkukesi, munakorv käppade vahel. 

EESTI TEATRI-  JA   MUUSIKAMUUSEUMIS
TEISES SAALIS

koduorel - домашний орган

 

Renessansiajal sai alguse mängivate kellade, laegaste, tubakatooside ja suurte kellamängude aeg. See oli aeg, millal  tänavatel mängiti leierkasti, linnatornidel esitati terveid stseene lavastustest, lahingutest ja protsessioonidest mehhaaniliste nukkude ning mehhaanilise muusikaga. 

Väntorel (orgue de rue, street organ, barrel organ, drehorgel) on mehaanilise muusika valdkonda kuuluv muusikainstrument, mis kolmeks suuremaks osaks on lõõts, helikandja ning helitekitaja. Lõõtsa aetakse ringi käsitsi, ning helikandjaks võib olla perforeeritud paberilint, metalltihvtidega rull vmt. Helitekitajaks on viled, metallkeeled või-lehed. Neid instrumente valmistati mitmetes maades – Saksamaal, Prantsusmaa, Šveitsis. Pikka aega oli väntorel ja väntorelimuusika sotsiaalse taustaga, neid pille mängisid tihti erusoldatid, vaesed. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi mehaaniliste muusikainstrumentide kogusse lisandus väntorel 2006. aasta alguses.

EESTI   TEATRI-   JA   MUUSIKAMUUSEMIS

Peeter Süda

 Eesti Teatri-   ja Muusikamuuseum sai alguse eesti helilooja  ja  organisti  Peeter Süda pärandi kogumisega seotud liikumisest, mis registreeriti ametlikult 1924.aastal.

Siin on kogutud populaarsed rahvapillid. 

Lapsed nägid millistest käepärastest vahenditest vanaajal pille valmistati, kuulsid nende häält.

parmupill - варган

karjapasun - пастуший рожок

Hiiukannel - Хийуская каннель

lõõtspill - гармонь

Lapsed said teada, milleks "vuristi" hea on ning kõige lõpuks moodustasid isetegevusliku külakapelli.                                 

ETENDUS  TALLINNA  KANUTIAIA NOORTEMAJAS

 KUS ON MINU KODUKE?

 RUTTU - RUTTU - RUTTU - RUTTU, MEIE LOOMAD  SÖÖVAD JUUSTU!

LAEV  LIUGLEB  LAINETEL

 EHITAME  MAJA,  EHITAME  LINNA...

"NUKUMÄNG"   Eesti Teatri - ja  Muusikamuuseumis

MILLEGA  INIMESED  KIRJUTASID?

Kas tasub neist kõnelda? Need on ju täiesti tavalised kirjutustarbed, mida tunneme ja õpime kasutama ammu enne, kui hakkame koolis käima. Kas sul on tulnud pähe küsida, millega kirjutati vanasti?

Pliiatsid ja vihikud olid kaua väga kallid, mistõttu sinu vanaisa-vanaema, kui nad koolis käisid, kirjutasid krihvliga tahvlile. Krihvel oli pehmest savikiltkivist pulgake, tahvel puuraamidega kiltkiviplaadike.Sajandeid tarvitati tindiga kirjutamiseks teritatud ja otsast lõhestatud hane- või varesesulge. Tinti tehti tamme või mõne teise puu lehtedel kasvavast pahast. Seda pahka nimetati tindipähkliks. Pahkpähklit keedeti vees, lisati juurde vasevitrioli lahust ja liimi. Vitrioli toimel tõmbus pähkli keeduvesi mustaks tindiks, liim muutis tindi paksemaks.

Täitesulepea tuli tarvitusele XIX sajandi teisel poolel, kuid laiaulatuslikult hakati sellega kirjutama alles mõnikümmend aastat tagasi. Eluealt noored on ka täite- ja pastapliiats.

Kui küsida, millega tulevikus kirjutame, siis peame ehk mõtlema kirjutusmasinale. See kiire ja mugav kirjutusvahend leiutati mitmel maal peaaegu üheaegselt, umbes 1829. aasta paiku. Esmakordselt võeti kasutusele Ameerika Ühendriikides 1867. aastal.

SÄREVI  TEATRITUBA

Tina tänaval on elanud mitmed tuntud kultuuritegelased. Suure kivimaja teisel korrusel asub 3-toaline korter. See korter oli teatriinimeste Anna ja Andres Särevi koduks aastail 1938–1980. Andres Särevi korteris avati muuseum 1982. aastal.  Perekonnale kuulunud esemed on muuseumis säilitanud autentse ja koduse õhkkonna. Nüüd see on Särevi Teatrituba.

ELUTOAS

                     

KABINET